Esimesed keldid asusid Galliasse 15. ja 8. sajandi vahel eKr. See periood jääb üldjoontes pronksiaega.

Esimesed Lääne-Euroopasse elama asunud keldid leidsid eest mahajäetud paigad, kus kas ei elanud kedagi või elas vähe inimesi ning kust leiti antiikajast pärit mälestisi, mh dolmene e. kivikalmeid (nt Draguignani lähedalt leitud kivikalme).

Etruski tsivilisatsiooni Gallia suunas levides tihenesid etruskide ja gallialaste vahelised suhted ning vähehaaval segunes etruski tsivilisatsioon Kesk-Euroopast pärit hõimudega, kellel tekkis oma kirjakeel.

6. sajandil eKr asutasid Väike-Aasiast (tänapäeva Türgi aladelt) Foça linnast pärit kreeklased Rhône’i deltas asula. Nende suhted Lõuna-Prantsusmaalt pärit keltidega, keda kutsuti keldi-liguurideks või liguurideks, olid nii head, et nad asutasid koos Massalia linna. Arvatakse, et Kalimnose saarel senini mängitav torupill on pärit sellest perioodist ja selle tõid sinna keldid.

Foça linnast pärit laevad purjetasid ümber Küklaadide saarestiku (Egeuse meres asuvad Kreeka saared), sõitsid ümber Itaalia lõunatipu ja peatusid Korsika idakaldal. (Alalia linn purustati 5. sajandil eKr.) Korsika põhjapoolseima neeme tipust purjetasid nad mandrile.

6. sajandist 450. aastani eKr oli liguuridel tavaks süüdata öösel Antibes’i neeme tipu ümber lõkked, et näidata teed mööduvatele Kreeka laevadele.